E-ITSPEA 13: Teistmoodi IT

Alustuseks ütlen, et ma ei pea ennast selles valdkonnas eksperdiks ja ma ei ütleks, et oleksin sellele aktiivselt mõelnud. Täpsem oleks öelda, et kahjuks pole ma sellele kunagi eriti mõelnud. Muidugi, vahel näed kedagi, kes vajab abi, ja mõtled, mida sina saaksid teha või kuidas maailm võiks kõigile mugavam olla. Üldiselt, nagu näete minu varasest elust, pole mul olnud võimalust suhelda erivajadustega inimestega, kuigi see pole ehk õige termin; meil kõigil on oma nõrkused ja me tahame abi.

Olgu, ma olen natuke liiale läinud, lähme tagasi teema juurde. Järgnev on lihtsalt minu mõtted ja arvamused. Ainus asi, milles ma olen kindel, on see, et kõige olulisem selles valdkonnas ei ole kõike ülalt otsustada, vaid konsulteerida nendega, kes selliseid tehnoloogiaid otseselt kasutavad. Nemad mõistavad kõige paremini, mis on neile mugav, mis on ebamugav ja millised lahendused nende igapäevaelus tõeliselt aitavad.

Materjalist endast on selge, et IT-tugilahendused on väga lai teema. Iga inimene vajab oma unikaalset seadet. Seetõttu on seda objektiivselt raske hinnata: see, mis ühele inimesele lihtsalt kedagi aitab, võib teisele olla tõeline päästerõngas, ilma milleta ta lihtsalt ei saa õppida ega korralikult töötada.

Seetõttu ma ei püüaks seda kõike ühte valdkonda kokku suruda. Minu arvates oleks loogilisem luua koostööl põhinev süsteem. Kõik tehnilise poole, standardite, ühilduvuse ja üldise digitaalse ligipääsetavuse teema peaks olema lahendatud IT ja digitaalse keskkonna arendamise kaudu. Aga konkreetse lahenduse valimine, selle hankimisel abistamine ja üldiselt üksikisikutega koostöö tegemine – see on pigem sotsiaalne süsteem. Aga nagu ma eespool ütlesin, pole siin kõige olulisem ametnikud ega tootjad, vaid inimesed, kes neid lahendusi kasutavad.

Arvan ka, et valitsus peaks rahastamisega aitama. Minu arvates on see suhteliselt lihtne: kui inimene ei saa tänapäeva reaalsuses ilma teatud seadmeta korralikult toimida, siis pole see enam mingi lisamugavus, vaid tõeline vajadus. Seega peab toetus olema märkimisväärne. Lisaksin, et oluline on maksta mitte ainult ostu eest, vaid ka seadistamise, koolituse ja hoolduse eest, sest vastasel juhul võidakse anda kätte kallis seade, mida inimene ei oska korralikult kasutada. Ma saan aru, et see on pisut idealistlik, aga teisest küljest kuuleme sageli, et valitsus annab meile midagi ja peaks tagama vähemalt minimaalse vajaduse, et inimestel oleks vähemalt võimalus oma tulevikku kindlustada.

Teine mõte, mis mulle pärast selle materjali lugemist oluline tundub, on see, et võimaluse korral peaksime isegi tavalise tehnoloogia kasutajasõbralikumaks muutma. Mida paremad on arvutite, telefonide, veebisaitide ja tarkvara standardid laiale hulgale inimestele, seda vähem on sõltuvust väga kallistest ja haruldastest spetsialiseeritud lahendustest. Minu arvates on see üks mõistlikumaid eesmärke, sest ideaalis peaks inimestel olema lihtsam kasutada tavalist tehnoloogiat, selle asemel, et iga kord otsida midagi eraldi ja spetsialiseeritud.

Kahjuks pole mul selle kohta rohkem midagi öelda ja lõppkokkuvõttes taandub kõik minu jaoks väga lihtsale mõttele: IT-tugilahendusi tuleb nii Eestis kui ka igal pool mujal vaadelda nii tehnoloogia kui ka abivahendina. Nagu ma alguses kirjutasin, ei saa selles valdkonnas otsuseid langetada ilma inimesteta, kelle jaoks pole see lihtsalt teooria tekstist, vaid osa igapäevaelust. Vastasel juhul võib isegi hea idee paberil osutuda ebamugavaks, kasutuks või lihtsalt mitte selleks, mida keegi tegelikult vajab. Lõppude lõpuks ei mõista ja kujuta isegi sarnases olukorras olevad inimesed alati ette, mida keegi teine ​​läbi elab.