E-ITSPEA 7: Arvutid ja paragrahvid IIː litsentsid ja autoriõigus

Täna arutlen kolme Naatan Nohiku litsentsivariandi üle ja minu jaoks on kõige lihtsam viis neid võrrelda küsida: "mille jaoks see projekt on mõeldud ja kes seda kasutama hakkab".

Alustan kommerts-EULA litsentsist. Selle pluss on kontroll: autor saab määrata, kas koodi tohib muuta, kuidas seda levitada ja millistel tingimustel seda teistes toodetes kasutada. See töötab hästi, kui tahad projektist päris kommertsliku asja teha ja tulu tuleb litsentsidest, tellimusest või ettevõttelepingutest. Samas tähendab suletud kood enamasti seda, et kasutajad ei panusta arendusse eriti tagasi - nad kas kasutavad toodet või liiguvad edasi. Seega on EULA mõistlik valik siis, kui prioriteet on kontroll ja selge ärimudel, mitte kogukonna panus.

Teine variant on GNU GPL. Selle mõte on see, et kui keegi teeb koodist tuletise ja levitab seda edasi, peab ta avalikustama ka muudetud versiooni lähtekoodi ning hoidma sama litsentsi. See annab kindlama garantii, et projekt ei muutu kellegi teise käes "paremaks ja suletuks" ning et muudatused jõuavad suurema tõenäosusega tagasi avalikku kasutusse. Miinus on see, et GPL võib osadele ettevõtetele olla ebamugav, sest nad ei taha selle kohustusi oma suletud toodetega siduda. Seega GPL sobib siis, kui oluline on avatud ökosüsteem ja see, et tuletised jääksid levitamisel avatuks.

Kolmas variant on BSD. Selle tugevus on lihtne kasutuselevõtt ja lai ühilduvus: koodi on tavaliselt lihtsam kasutada nii avatud kui suletud projektides, mistõttu võib levik olla suurem. Puudus on see, et BSD ei nõua muudatuste tagasi andmist - keegi võib teha oma versiooni ja arendada seda eraldi, ilma et panus jõuaks põhiharusse. BSD sobib siis, kui eesmärk on maksimaalne levik ja integratsioon, isegi kui kõik parandused ei tule tagasi.

Kokkuvõttes ei tundu mulle, et siin oleks üht "õiget" vastust. Pigem sõltub valik sellest, kas Naatan Nohik on kommertstoode (EULA), kogukonnapõhine avatud projekt (GPL) või laialt kasutatav komponent, mida tahetakse võimalikult lihtsasti integreerida (BSD).

Комментарии

Отправить комментарий

Популярные сообщения из этого блога

1. Nädala teema: Kolm IT-lahendust

Selle nädala ülesanneks oli kolme IT-lahenduste ajaloost valimine: Mis tekitas päris revolutsiooni? Mis oli oma ajast ees ja seetõttu ei lennanud? Mille puhul tahaks küsida: “mis selle looja peas küll toimus?”? Siinkohal tahaks kirjeldada kolme ideid, mis minu arvates olid huvitavad, kuigi kohati absurdsed: internet (TCP/IP ja pakettandmeside), OLPC ja Juicero. 1) Internet (TCP/IP + pakettside) — revolutsioon, mida me enam ei märka Olen sündinud 2000. aastal, seega “interneti-eelset elu” isiklikult ma ei mäleta. Aga võib-olla just see ongi revolutsiooni märk: internet on niivõrd elementaarne, et tundub nagu iseenesestmõistetav taustajõud. Tehniliselt on läbimurre selles, et info liigub pakettidena: andmed tükeldatakse, saadetakse mööda võrku erinevaid teid pidi ja pannakse sihtkohas kokku. See teeb võrgu vastupidavaks (kui üks tee katkeb, leitakse teise), skaleeruvaks ja universaalseks. 2) OLPC (One Laptop per Child) — hea idee, mis tuli liiga vara OLPC meeldib mulle puhtalt idee tasem...
Далее...

4: Info- ja võrguühiskond

Kui rääkida jälgimiskapitalismist ja digiaedikust ning muudest hirmutavatest sõnadest, mis kirjeldavad vabaduse piiramist digitaliseerimise kaudu, siis eestlaste (nagu ilmselt ka kõigi teiste) jaoks algas kõik millestki väga väikesest ja igavast: küsimusest "kas ma nõustun?", mis ilmub esimeses dialoogiboksis, kus küsitakse, kas avada artikkel. See on nii tähtsusetu ja ometi nii oluline - mitte küpsiste pärast, vaid sellepärast, et siit algab harjumus "oh, ma panen selle kinni ja loen edasi". On korduvalt kirjeldatud, kuidas veebiküpsiste kasutamine muutub kasutaja jaoks läbipaistmatuks ja nõusoleku küsimine ei ole alati mõttekas. Eesti olukorra mõistmiseks tuleb mõista, et me elame tõeliselt veebis - 2024. aastal kasutas internetti 92,9% leibkondadest. Mida rohkem elu veedetakse veebis, seda rohkem luuakse käitumisjälgi, mida saab mõõta, siduda ja müüa. Meil on ka midagi, mida paljud riigid alles otsivad: läbipaistvus valitsuse e-teenustes on reaalne võimalus. Ee...
Далее...

2: Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

Kirjeldan kahte nähtust või leiutist interneti algusaegadest (enne 1991. aastat), kui internet polnud veel igas kodus: üks on säilinud, teine on kadunud. Enne veebi tulekut ei olnud internet lihtsalt „veebilehed“, vaid protokollide ja teenuste kogum. Mõned ideed on kinnistunud ja säilinud tänapäevani, teised aga pole ajaproovile vastu pidanud. E-post on tuntud ja seda kasutatakse endiselt. See tekkis märkimisväärselt varakult: 1971. aastal saatis Ray Tomlinson esimese e-kirja ning @-märgist sai adresseerimise standard. E-kirja sisu pole aja jooksul palju muutunud: on aadress, on sõnum ja see edastatakse võrgu kaudu. Isegi praegu, kiirsõnumite ja sotsiaalmeedia ajastul, on e-post endiselt oluline tööriist: konto registreerimine, parooli taastamine, kool/töö ja ametlik kirjavahetus tuginevad sageli e-postile. Liidesed ja turvameetmed muutuvad ning lisanduvad uued lahendused, näiteks rämpspostifiltrid, kuid algne idee jääb samaks. FidoNet on nähtus, mis on praktiliselt kadunud. FidoNet...
Далее...