arlatu

Täna räägime „uue meedia“ ideest ning kahest väljaandest, mis on erineval määral suutnud selle ideega kohaneda. Alustuseks vaatleme uue meedia aktiivset kasutamist ERR -i näitel. ERR on klassikaline meedia (TV ja raadio), kuid internetis ei tegutse ta mitte lihtsalt „eetrikoopiana“, vaid täisväärtusliku uue meediana. Sisu avaldatakse kiiresti ja regulaarselt, üsna lähedal reaalaja rütmile. Tegemist on multimeediaga: lisaks tekstiuudistele avaldatakse videoid, audiosisu, otseülekandeid, valikuid ja selgitavaid materjale. Mõnikord ilmub materjal ka ristmeedia vormis: üks teema võib tulla eetrisse, seejärel saada portaalis pikema versiooni ning sotsiaalmeedias lühiklipi või võtmetsitaadi, et tuua publikut tagasi. Just seda kõike on vaja, et vastata „uue meedia“ põhimõtetele: ligipääsetavus eri seadmetest, pidev uuenemine, mugav tarbimine ja levitamine. Teine näide, mida kontrastiks vaatleme, on paljudele tuttav: traditsiooniline ajaleht/väljaanne, mis sotsiaalmeedias enamasti dubleerib a...

Kirjeldan kahte nähtust või leiutist interneti algusaegadest (enne 1991. aastat), kui internet polnud veel igas kodus: üks on säilinud, teine on kadunud. Enne veebi tulekut ei olnud internet lihtsalt „veebilehed“, vaid protokollide ja teenuste kogum. Mõned ideed on kinnistunud ja säilinud tänapäevani, teised aga pole ajaproovile vastu pidanud. E-post on tuntud ja seda kasutatakse endiselt. See tekkis märkimisväärselt varakult: 1971. aastal saatis Ray Tomlinson esimese e-kirja ning @-märgist sai adresseerimise standard. E-kirja sisu pole aja jooksul palju muutunud: on aadress, on sõnum ja see edastatakse võrgu kaudu. Isegi praegu, kiirsõnumite ja sotsiaalmeedia ajastul, on e-post endiselt oluline tööriist: konto registreerimine, parooli taastamine, kool/töö ja ametlik kirjavahetus tuginevad sageli e-postile. Liidesed ja turvameetmed muutuvad ning lisanduvad uued lahendused, näiteks rämpspostifiltrid, kuid algne idee jääb samaks. FidoNet on nähtus, mis on praktiliselt kadunud. FidoNet...

Selle nädala ülesanneks oli kolme IT-lahenduste ajaloost valimine: Mis tekitas päris revolutsiooni? Mis oli oma ajast ees ja seetõttu ei lennanud? Mille puhul tahaks küsida: “mis selle looja peas küll toimus?”? Siinkohal tahaks kirjeldada kolme ideid, mis minu arvates olid huvitavad, kuigi kohati absurdsed: internet (TCP/IP ja pakettandmeside), OLPC ja Juicero. 1) Internet (TCP/IP + pakettside) — revolutsioon, mida me enam ei märka Olen sündinud 2000. aastal, seega “interneti-eelset elu” isiklikult ma ei mäleta. Aga võib-olla just see ongi revolutsiooni märk: internet on niivõrd elementaarne, et tundub nagu iseenesestmõistetav taustajõud. Tehniliselt on läbimurre selles, et info liigub pakettidena: andmed tükeldatakse, saadetakse mööda võrku erinevaid teid pidi ja pannakse sihtkohas kokku. See teeb võrgu vastupidavaks (kui üks tee katkeb, leitakse teise), skaleeruvaks ja universaalseks. 2) OLPC (One Laptop per Child) — hea idee, mis tuli liiga vara OLPC meeldib mulle puhtalt idee tasem...